1986. aastal Londonis Rudy Tambala ja Alex Ayuli loodud duo A.R. Kane ignoreeris täielikult muusikaskene orgaanilise arengu teooriat. Keeldudes oma otsekui unelmaist väljasopistunud  muusikat lahterdamast, lõid nad selle kirjeldamiseks termini „dreampop“, mille muusikapress hiljem laialdaselt kasutusele võttis. A.R Kane’i peetakse shoegaze’i, acid house’i ja post-rocki pioneeriks ning mustanahaliseks anomaaliaks kahvanäolisel indierocki väljal. Sarnaselt The Jesus and Mary Chainile uputasid nad feedbacki võrratuid popmeloodiaid, ent nende ühtaegu uimastav ja kriipiv, psühhedeelne ja industriaalne sound meenutas pigem rippuvaid heliaedu, mitte spectorlikke müramüüre. Ka lennutasid nad koos Colourboxiga 1987. aastal briti singlitabeli tippu sämplitest kubiseva bängeri "Pump Up the Volume", mille teine pool, dub-pärl "Anitina" ennetas mitme aasta jagu Primal Screami samalaadseid sooritusi. The Guardiani sõnul tegi A.R. Kane’i 80ndate erakordseimat muusikat,  AllMusicu arvates olid nad “oma aja kriminaalseimalt alahinnatud bänd“ ning kriitik Simon Reynolds on neid nimetanud „kadunud suuruseks“.

20 aastase pausi järel esineb A.R. Kane – asutajaliige Rudy Tambala koos uue liikme Andy Tayloriga – taas valitud sündmustel ja salvestab uut muusikat.

---

arkane.co.uk

---

soundcloud.com/a-r-kane

Nime Cubus Larvik all tegutsevad elektrooniliste helide loojad Karl Saks ja Hendrik Kaljujärv. 2014. aastal ilmus ;paranoia kirjastuse kaasabil nende täispikk album „Memorial“ – üheteistkümnest narratiivsest ja abstraktsest heliloost koosnev plaat, mis tähistab selle tegijatele ühe perioodi lõppu ja uue algust.

Tõnu Karjatse kirjutas ERRi kultuuriportaalis Cubus Larviku plaadist: "Cubus Larviku helimaastik on mitmekihiline, ähvardavast sügavusest kajavad vastu lõhutud bassirütmid ja masinlik vibratsioon. Pulseerivasse tausta lõikuvad eksperimentaalsed katkestused on arusaamatud märgid, millest on raske moodustada ratsionaalselt vastuvõetavaid lauseid. Samm veel ja nurga tagant tuleb vastu Throbbing Gristle, samm veel ja Suicide’i hüpnootiline rütm tühistab deep-techno ajatu masinlikkuse.“

Mullu kohtusid Hendrik ja Karl kitarristi Lauri Lüdimoisi ja trummari Kalle Kindlaga ja nii sündis laiendatud kooslus Cubus Larvik Quartet, mis astub üles ka Kumu ÖÖl.

---

cubuslarvik.bandcamp.com/releases

---

soundcloud.com/cubuslarvik

Dinner, kodanikunimega Andreas Rhedin on Captured Tracksi leibli alt muusikat väljutav taani päritolu värvikas popi-karakter. Nüüdseks Los Angeleses resideeruv mees on elatise teenimiseks treinud lugusid nii Kid Cudile kui Josh Grobanile ning tuuritanud koos kuulsa leiblikaaslase Mac DeMarcoga.

“Dinneri muusika räägib pidudest. Ja naistest. Hilisõhtutest ja varahommikutest võõrais linnades. Eeskätt vestab see aga maagiast ja hingedest,“ ütleb ta ise. „See on õigupoolest nagu kristlik rock. Ainult ilma kogu selle kristluse värgita.“

Oma tänavu ilmunud albumil Psychic Lovers“ pakub Dinner surmtõsist keelpõses sündipoppi, mille helikeel paigutub kusagile 80ndate, 90ndate ja tänapäeva vahele. Avapala “Cool As Ice” paisutatud keelpillid ja tontlik slap bass kõlavad nagu David Lynchi käe all valminud „Miami Vice’i“ heliriba, “Turn Me On” on nagu äraspidine teleturu-kõll, “Lie” viitab 80ndate melanhooliasse mähitud Nico pärandile, “Wake Up” logistab aga 90ndate europopi kruvisid.  „Suurepärane nägu, suurepärane keha, suurepärased lood,“ kirjeldab Dinnerit Mac Demarco.

---

Dinner – Cool As Ice

Brooklyni mees Eric Copeland teeb muusikat hämaratesse urgastesse ja julgetele kõrvadele. Avant-rock/elektroonikabändis Black Dice tuntust kogunud Copeland teeb koos Animal Collective’i liikme Avey Tare’iga ka ka duot Terrestrial Tones. Tema loomingut on üllitanud  piiremurdvad plaadimärgid nagu Escho, Underwater Peoples Records ja  L.I.E.S. ning praeguseks on ta koduleibliks uue aastatuhande biiti võimsalt väänanud plaadifirma DFA, mille alt ilmus 2013. aastal kauamängiv „Joke in the Hole“. Järge on oodata juba tänavu juulis. 

Copelandi muusika valmib äravisatud sämplitest, rikutud loop’idest ja kontrollitud kaosest. Tulemus pole kaugeltki vikerviisilik kergkuulamine, ometi läbib seda omalaadne eksimatult kaasakiskuv popitunnetus. Tema tänavuse EP „Jesus Freak“ vindiga vokaalkonksud ja arulagedad biidid leiavad oma ilmekaima kehastuse plaadi lõpupalas „Billy Goat“, mis on kui piki räpast mürajõge allavoolu triiviv redneck-psühhedeelia.

---

soundcloud.com/l-i-e-s

---

dfa-records.tumblr.com/eric-copeland

---

youtu.be/AggHAgxnqx8

ekke on Ekke Västriku elektroonilise muusika projekt, milles põrkuvad glitch, putuklikud mikrobiidid, basstrumm, tumedamad drõunid, väljasalvestused ja nostalgilised analoogsüntesaatorite helid. Muusika loomisel on tema peamiseks instrumendiks modulaarsüntesaator, millel puuduvad täielikult eelseadistatud helid.

ekke mulluse debüütplaadi „Chasm“ andis välja väike, aga mainekas USA plaadifirma Detroit Underground, kust mujalt kui techno mekast Detroitist.

Erkki Tero kirjutas ERRi kultuuriportaalis ekke plaadi kohta järgmist: „Kui üldiselt hästi tehnoloogiakesksed helimanipulatsioonid jäävad tihtipeale põhiliselt loojat rõõmustavateks eksperimentideks, siis tundub, et Ekkel on ressursse ka sisulise poole ülalhoidmiseks.“ ekke esinemise visualiseerib VJ Alyona Movko.

---

ekkevastrik.wix.com/ekke

---

soundcloud.com/motacillaalba

Erik Alalooga on vabakutseline visuaalkunstnik, esitaja, lavastaja, helikunstnik, õpetaja,  kultuurikorraldaja ning rühmituse Postinstrumentum asutajaliige. Tema eksperimentaalteatri ja performance´i piire kompiv etendus „Materjali vastupanu“ pälvis 2012. aastal Eesti Sõltumatu Tantsu „aasta tegija“ preemia.

Alalooga versioon muusikast on vaikuse lõhestamine mateeria ja masinate abil. Käivitunud mehhanismidel on ürgne omadus enda liikumismustrit tsükliliselt korrata. Muusika tegemiseks sellest täiesti piisab. Masinat tema arvamus ei huvita, aga dialoogiks on ta võimeline. Duetiks masinaga paneb Erik mängu intuitsiooni, irratsionaalsuse ning kultuurilise taustamüra ignoreerimise. Muusika on jätkuvalt materjalide tugevusõpetus, deformatsiooni jälg, seljaaju otsused, liigutuste füüsiline ergonoomika, eksituste meelevaldne rakendamine, katse-eksituse meetodi ülimuslikkus ning toores jõud.

---

hammasratas.com

Kohalikul avangardsemal muusikatandril ligi dekaadi jagu nii omapäi kui erinevate kooslustega (Badass Yuki, Stones & Holes, koostöö Ajukajaga jt) tosseldanud Mart Avi üheks suurimaks kordaminekuks võib pidada õnnestunult võõraks jäämist.

Avi mullu sügisel ilmunud teine sooloalbum, monoliitne “Humanista” valiti Eesti Ekspressi Areeni kriitikute küsitlusel aasta albumiks ja leidis kajastust ka briti olulises uue muusika väljaandes The Wire. Ajakirjanikud on tema loomingu paralleele kaardistades tõmmanud jooni industriali varaste sammudeni, hauataguse disko ja souli, taevalike orkestrisünteeside ja äraspidise maailmamuusikani. Tema maneerlikku baritoni ning isepäist artistlikku eetost kirjeldades on käiku lastud võrdlusi nii Scott Walkeri, David Bowie kui Billy Mackenzie’ga.

„Aga katsuge meist keegi leida plaadil kõlavale sugulast tänapäeva muusikas. See on muusika, millist saab teha vaid siis, kui vaatad maailma äärmise ja haruldase uudishimu ja tähelepanelikkusega,“ ütles Siim Nestor Areeni aasta albumite tabelit kokku võttes.

Avi aegade esimene täispikk sooloetteaste kätkeb endas ka ekstserpte tulevaselt täispikalt tööpealkirjaga “God Knows Why”.

---

martavi.bandcamp.com

---

soundcloud.com/martavi    

Kummitusliku vokaali ja majesteetliku maneeriga Etioopia päritolu Soome laulja-laulukirjutaja Mirel Wagner käsitseb oma akustilist kitarri nagu hüpnotisöör kristallkuuli ja pendlit. Alates Wagneri 2011. aasta debüütalbumist on teda saatnud üleilma muusikakriitikute ülistused ning 2014. astast väljutab tema loomingut kuulus Seattle’i plaadimärk Sub Pop.

Kui lähtuda Townes Van Zandti väitest, et on olemas vaid kahte sorti muusikat – blues ja lööklaul -, siis Wagner teeb kindlasti kõige puritaanlikumat, ilustusteta bluesi. Ta lüürika vaeb armastuse tumedamaid liike ja teispoolsust, ta lood on nagu põhjatusse tiiki heidetud siledad mustad kivikesed või, teispidi vaadates, kui pilkases pimeduses virvendavad elutilgakesed. Teda võib pidada Lenard Coheni ja Nick Drake’i sisekaemusliku laulukirjutustraditsiooni järgijaks. Ent intervjuus Saksa Rolling Stone’ile ütles lauljatar ise: "Jah, võib öelda, et mu laulude sõnad on veidrad ja tumedad, ent eeskätt on need kantud ihast ja igatsusest ning lootusest, et armastus võidab kõik. Minu meelest on produkt-muusika palju kurvem ja elutum.“ 

---

mirelwagner.com

---

soundcloud.com/subpop/mirel-wagner-the-dirt

Brooklyni psühho-popi duo Prince Rama pöörast kontsertseremooniat on kohalikud muusikasõbrad kogenud juba mõned aastad tagasi festivalil Schilling. Florida krišnaiitide kommuunis sirgunud õeksed Taraka ja Nimai Larson segavad oma usulisi riitusi meenutavail esinemistel hõimutrumme süntesaatoritega ja toestavad eeterlikult hõljuvaid vokaale uljate hair-metal poosidega. Performance-kunstiga flirtivate kitši-hipide artistikontol on tänaseks kaheksa täispikka albumit, koostööd indie-superstaaridega Animal Collective’ist Ariel Pink’ini ning ka näitused mitmes juhtivas USA kaasaegse kunsti muuseumis. Nad on elutsenud Vormsi saarel black metal kommuunis, pidanud loenguid verega täidetud basseinis ja viinud trenni sildi all läbi eksortsismiseanssi. Bändi vokalist Taraka ütleb nende inimloomuse piire testivate praktikate kohta nii: “Me ei piirdu lihtsalt uute lugude kirjutamisega, vaid soovime leiutada uut tundekeelt.“

Kumu ÖÖl esitlevad nad oma tänavu Carparks plaadimärgi alt ilmunud albumit „Xtreme Now“, mis tõlgib ekstreemspordi surmapõlgavaimad sooritused energiajoogi üledoosist kihisevasse tantsulisse helikeelde.

---

princerama.com

---

instagram.com/_princerama_  

Helilooja-kitarristi Robert Jürjendali ja ambientmuusiku Kaido Kirikmäe muusikaline koostöö toetub eelkõige vahetule spontaansusele. Kollaboratsioon sai alguse Arvo Pärdi sünnipäevanädala raames mullu sügisel, kui salvestati ühine pala kogumikalbumile "Navigaator Pirxi tagasitulek" ning anti mõned improvisatsioonilised kontserdid.

Sama spontaanselt saadakse ka kokku laval, kus mõlema muusiku sõrmede alt voolavad saali orgaanilised ning toekad helimassiivid, kaiguvad kauge kosmose nukrad huiked ning tagatipuks eksitatakse publik looperis sündivate rütmide rägastikesse.

Jürjendali-Kirikmäe koostööprojekt jõuab lähitulevikus ka rahvusvahelisele muusikaväljale – sügisel astutakse üles Islandi uue muusika festivalil "Iceland Airwaves".

---

soundcloud.com/robert-jyrjendal

---

soundcloud.com/ambifunk

Eesti pungi hiilgeaegadel 1980ndate keskpaigas tegi Röövel Ööbik avangardset müramuusikat. Oma pungikaasaegsete kõrval oli nende sound muidugi pisut veider ja ning 1988. aastal skandeeriski RÖ kitarrist Allan Hmelnitski Tartu Lauluväljakul esinedes ajaloolised sõnad: “Me pole punk! Me oleme indi!” 1992. aastal andis nende CD „Popsubterranea“ välja Soome plaadifirma Stupido Twins ja sealtkaudu jõudis bänd ka ühe ja ainsa John Peeli kõrvu – tulemiks ainus Põhjamaade ja Baltikumi artisti Peeli BBC Session salvestussessioon.  1990ndate keskel vahetasid eksperimentaalse vaimuga Ööbikud kitarrid ajastu biiti tabava elektroonilise arsenali vastu, jätkates Una Bomba nime all.  Nende uusim tulemine ja suurim kommertsedu langeb 00ndate teise poolde, täistabamuseks eufooriline popalbum "Ringrada" (2009), mis noppis kõikvõimalikke kohalikke muusikaauhindu ja mille videolugu „Kids Stuff Rokk“ lammutas pan-balti muusikavideotabeleid ja uuristas „jumala laheda lauluna“ populaarse teleseriaali jälgijate kuulmekilesid.

Üle 30 aasta tegutsenud bänd ei pea end proffideks, kes tulevad ja mängivad oma hitid kenasti ära. Nad eriti ei mäletagi oma vanu hitte ning reedavad sujuva järjekindlusega kõigi punk-ortodokside ja indie-puritaanide ideaale.

---

Kids Stuff Rokk

---

Young Godz Have Fun  

Trio on Eesti džässi klassiku Tõnu Naissoo lemmik ansambliformaat. Oma esimese trioga esines ta 1967. aastal legendaarsel Tallinna džässifestivalil ning sellele järgneval aastal salvestas oma esimese plaadi “Tõnu Naissoo Trio”. Selle 1970. aastal ilmunud rariteetse kümnetollise ning ühtlasi esimese eesti artisti džässiplaadi trükkis kaks aastat tagasi uuesti vinüülile Norra plaadifirma Jazzaggression. 

Enamasti on Tõnu Naissoo Trio viljelenud põhivoolust lähtuvat muusikat, aga mõnede koosseisudega ka elektrilist ja free jazzi. Käesoleval kontserdil musitseerivad koos Tõnuga Mihkel Mälgand kontrabassil ja Ahto Abner trummidel. Kavas on originaallooming, džässistandardid ja rokkpalade töötlused.

---

tonunaissoojazz.com

Sri Lanka päritolu Bristoli power ambient artist Paul Jebanasam hajutab piire kaasaegse heliloome, protsessipõhise salvestuse ning muusika füüsilise kohalolu vahel. Tema uusim teos, universumis leiduva elu, võimu ja energia vahekordi uuriv triloogia „Continuum“ avab end järk-järgult läbi kosmosetolmu kübemete, salapäraste sideeriliste elementide, haamerdava rütmi, müra ja algorütmiliste aktsioonide. See on otsekui soundtrack ajajoonele, mis sirutub orgaanilise elu tekkest universumi seniavastamata sihtideni. 

Helitriloogiale loob efektse kontrapunkti audiovisuaalkunstnik Tarik Barri, kes on vastutanud ka Radioheadi ninamehe Thom Yorke’i, Monolake’i ja Nicolas Jaari kontsertide visuaalide eest. Barri avab kohalviibijaile akna virtuaalmaailma, mille kaudu jälgida tundmatuile füüsikaseadustele alluvaid isetekkelisi moodustisi. Etenduse finaalis saadavad helged meloodiad ja lunastav valgus meid ääretu universumi kaugeimast otsast tagasi tuttavasse maailmanurgakesse.

---

soundcloud.com/subtext-recordings

---

ALBUM STREAM

---

vimeo.com/145992383

V4R1 on Taipeis moodustunud audiovisuaalne kooslus, mis tegeleb aegruumi tekstuuride ja kihistuste kujustamisega. V4R1 muusika võib olla ühtaegu minimalistlik ja massiivne, aeglane ja intensiivne. Karged helistruktuurid põimuvad visuaalsete väljadega; elektroonilised südamelöögid teravdavad kuulaja tähelepanu ja aitavad tajuda pidevas liikumises aset leidvaid mikronihkeid ja suureplaanilisemaid muutusi.

V4R1 projekti algataja on helilooja ja elektronmuusik Sander Saarmets, kes alates 2012. aastast on resideerunud Taipeis. V4R1 Taiwani etteaste tänavu jaanuaris oli tõenäoliselt esimene eesti elektroonilise muusika kontsert sealmail. Kontrastina valdavalt elektroonilisele helimaailmale sünnib visuaalne materjal algselt käsitsi maalitud või joonistatud tekstuuridest, mis pärinevad samuti Taipeis tegutseva kunstnik Virge Loo sulest.

---

v4r1.tumblr.com

Abstraktsete rütmistruktuuride meistrite Mihkel Tombergi ja Roland Karlsoni ehk Algorütmide erinevatest nägemustest sünnivad nüansirohked, vastandeid siduvad elektroonikavariatsioonid. Tandemi helikäekirja läbivaks lüliks on aga oma nime vääriliselt keerukad rütmitöötlused, mis pigem vabastavad raamidest, kui rõhutavad žanrilist kuuluvust. Nende elektrooniline impro-live võib vastavalt atmosfäärile olla nii ämbientlik sfäärides hõljumine kui nädalavahetuse peoakrobaatika saatja.

Henri Hütt on (etendus)kunstnik, kes tantsib peamiselt techno saatel ning kes suutis enne "mittemiski"-buumi sõnastada "mitte"-pooluste eksootikaga tegeleva distant artist kunstniku-positsiooni.

Algorütmid on loonud muusikat paljudele Henri Hüti etendustele ning Henri on rikastanud Algorütmide kontserte etenduskunsti võimalustega. Kumu ÖÖl vallandub nende ühine “Trance” ehk maksimaalne soov / full celebration / 10 = kõik soovid on täidetud.

---

soundcloud.com/algorutmid

---

henrihytt.wordpress.com

Ouu on suuteline toime tulema kõikides olukordades, olenevalt olukorrast. Ansambel Ouu tuleb ka teatud määral toime loomeprotsessiga, mis üldjuhul näeb välja selline, et ehitatakse ühe albumi tarbeks püsti suur puust tempel, mille asukoht jääb üldsusele teadmatuks. Templis korraldatud pulmade, sünnipäevade ja suguvõsa kokkutulekute energia salvestub templi kõrgesse torni. Iga 24. juuni, mil päike on intensiivseim, tekib salvestunud peo-energia ja päikeseenergia ühinemisel torni tippu üks Ouu album. Albumi edu sõltub ainuüksi pidude rohkusest ja pidude rahuldusastmest. Sedapuhku on templi torni tekkinud uus album "Mango Fetch", mida nüüd Ouu aegamööda suve jooksul rahvale tutvustab.

---

soundcloud.com/ensemble-ouu

---

  youtu.be/3YVHKXX4Y0c